Edvin Aedma

Edvin Aedma on 23 aastane ning sündinud Tallinnas.

Tal on Bakalaureusekraad semiootika & kulturoloogia erialal, praegu õpib kirjalikku

tõlkimist Tartu Ülikooli magistriõppes.

Edvin on kirjandusajakirja Värske Rõhk püsiautor ning regulaarne tekstidega esineja. Aprilli lõpus ilmub tema esimene novellikogu, "Inimene ja draakon". Lisaks on raamatu kujul avaldatud ka Edvini graafilised novellid raamatus “Eesti 00´ aastate autorikoomiks”.

Edvin kirjutab minimalistlikke novelle ja muinasjutte – mõnikord lastele, mõnikord täiskasvanutele. Kirjanikest on teda inspireerinud näiteks Hesse, Kafka ja Kaarina Helakisa.

Avaldatud kirjutised: Novellide seeria: “Kuninganna, Salamõrvar, Teenijatüdruk ja Kuningatütar” / VR 3; “Tuumapommi-reisijad” / VR 5; “Nõia mees” / VR 7

Graafilised novellid: “Kiisud”; “Pesa: Umwelts/wiewpoints from perspectives of various systems” ;“Piimalaadimine. Jagamine. Leid.”/ Eesti 00´ aastate autorikoomiks

Tekstid

Sepa tütred

Minu esimene tütar on loomulikult saanud kõige suurema tähelepanu ja lootuste osaliseks. Ta on ka suure osa neist täitnud ja mõnikord ma isegi naeratan imestusega, miks on mulle kingitud ülejäänud üheksa tütart. Esimene valdab hästi haamrit, mõõka ja meest, ainult lapsi ei ole tal, mu silmateral.

Ilu, mis jääb sündimata tema lastes, saab aga tõelisuseks tema imelistes sepistustes, mis nii mõnigi kord minu omasid meisterlikkuses ületavad. Juhtub, et istume kuni hilisööni süte ees ning vestleme sepistamise kõige suurematest saladustest.

Minu teine tütar on vastupidiselt esimesele õblukese kehaga ja ei suudaks vasaratki tõsta, see eest on ta aga õige kaval ja keerutab muudkui mehi ümber sõrme. Ikka ja jälle näen tema tulist punapead lõbusalt siin ja seal vilksamas, mõni tumedajuukseline poiss vaguralt järgi kõndimas. Kümme meest on sellel pisikesel tüdrukul, ja kõik mängivad tema pilli.

Kolmas tütar töötab küll sepikojas nagu esimenegi, kuid temas pole seda päris sepa indu. Võibolla on sepa amet tema jaoks halb valik olnud, aga ta ei nurise, sest on ise selle töö ette võtnud. Tema sepis on lihtne ja tagasihoidlik nagu ta isegi, tõtt-öelda täiesti silmapaistmatu.

“Millised on tema soovid? Mida ta mõtleb?” küsin endalt selle tagasihoidliku tüdruku üle mõtiskledes. Ainult ükskord märkasin tütre salajast muiet, kui ta kodus toimetas. Ju sellest muigest võiksingi leida vastuse oma küsimustele.

Mu neljas tütar elab metsas nagu loom. Harva, vahest kord aastas, võibolla mõnel tuisusel talveõhtul ilmub ta äkki uksele ja vaatab kõigile oma metsikute loomasilmadega otsa. Siis, nähtuga rahule jäädes ronib ta minu või ema juurde ning jääb magama. See tütar on kõige erilisem, sepatööst kõige kaugemale jõudnud. Mõnikord ta justnagu üritab meile oma maailma selgitada või põhjendada, öeldes lauseid, nagu näiteks:”kuused lõhnavad hommikul kõige paremini” või “karu sööb pähkleid”. Ema mõistab teda kõige rohkem, ning mõnikord nad naeratavad kahekesi justnagu mõne ühise saladuse üle.

Minu viiendat tütart arvatakse võõraste poolt tihti minu suurimaks uhkuseks ning ta on meist ka arvatavasti kõige tuntum. Olles ise veel üsna noor, on ta kolinud kõrgetele põhjamägedele ning harjutab sealses kristalses üksilduses kõrgeimat sepistuskunsti, sepistades kord aastas ühe relva. Kuulsad kangelased ning mõõgameistrid rändavad kaugetelt maadelt tema juurde, et täiuslikku oda või mõõka saada.

Noor tüdruk, kes minu jaoks tundub mõnikord sisemiselt vanem kui ma ise, küsib kõrge tasu ning valmistab relva, mis ületab külmuse ning surmavuse poolest kõiki oma vendi ning õdesid. Meie maailmas on loomulik, et sellist kunsti peetakse väärtuslikumaks kui muud ilusat sepist, kuid minu arvates on mu tütar valinud kõvera tee. Surmariistad ei ole midagi, mille üle uhkust tunneksin. Relvad on vaid paratamatud tööriistad, mille olemasolu pärast kõik inimesed võiksid häbi tunda.

Loomulikult ei ole ma oma tütre peale pahane, sest eks olen ju ise teda kasvatanud, ise talle teadmisi jaganud. Meie arusaamad sepatööst küll erinevad, kuid isana mõistan oma last. Mõõkadest ning kirvestest räägime harva, olen isegi märganud et ka tütar püüab mulle vastu tulla ning rohkem muudest sepistest juttu teha— kuigi see on talle raske, sest nende hing on talle võõram kui relvade oma.

Kuues tütar on rännanud kodust kaugele ning jätnud mulle vaid enda mälestuse. See oli aastaid tagasi, kui tema päikesepaistesse jalutavale kujule koos perega järgi vaatasime. Võõrad maad ning keeled tõmbasid teda, ning ta läks, kott seljas ning vanema õe poolt valmistatud mõõk vööl. Ma ei tea, milline naine temast nüüd on saanud— kas keeletundja või maadeuurija, sepp või koduema. Vaatamata teadmatusele ei tunne ma rahutust, vaid ainult naeratan, kui tema peale mõtlen. Küllap tema endale ilusa ning sobiva elu oskas valida.

Mu seitsmes ja kaheksas tütar on sarnased nagu kaks tilka vett, ning külarahvas peab neid haldjateks. Oma kahvatu naha ning roheliste riietega tunduvad need heledapäised tüdrukud tõepoolest rohkem metsast võrsunud kui sepikojast pärit olevat. Ehitasin neile nende soovi järele metsa äärde maja, kus nad vaikselt koos elavad nagu kaks noort taime. Ma imetlen nende õrnuse vägevust, millega nad suudavad sama palju korda saata kui mina oma raskeima vasaraga.

Mu üheksas tütar elab juba pikemat aega linnas ja teeb kirjatööd majas, mida võiks pidada kuningalossiks. Pean endale tunnistama, et mu laps, kellest on nüüdseks saanud juba noor naine, on küll omandanud vajalikud kombed linnas ning kõrges seltskonnas elamiseks, kuid kahjuks on ühe väärtuse kaotanud, mille talle kodust kaasa andsin. See on osa vägevast rahust, mis minus ning kõikides tema õdedes, isegi kõige tulisemates või nooremates, kindlalt voolab. See pole temast küll täiesti kadunud, kuid näen selgesti, kuidas linnasagin ning kiirustamine on temasse oma jälje jätnud, nii et sisemine rahu ainult mõnikord temas avalduda võib. Sellele rahutusele (mis linnas vaevalt et märgatav on) vaatamata on mul tema üle väga hea meel, sest ta on õnnelik.

Minu kümnes ja kõige noorem tütar mängib alles lapsehaamriga. Tema tõestab mulle iga päev, kui väärtuslik on mäng ning vabadus, naer ja elu lihtsus. Mulle usalduslikult otsa vaadates ning minu isalikku õpetust kuulates ta ei aimagi, et tema mulle palju rohkem õpetab kui mina temale. Läbi aegade olen lastele ning mängule sama palju aega leidnud kui tööle, leian et ilma selleta oleks töögi mõttetu. Mu esimene tütar on kümnenda kantseldamisel suureks abiks, ning laps suhtub temasse pea-aegu nagu emasse. Arvan, et just mu noorimast tütrest võib saada vägev sepp, kes saab kuulsaks ilma ühtegi sõjariista valmis tagumata.

 

Nõia mees

Kui ma peaksin endalt küsima, kui vana see pruunikspõlenud ning mustade juustega naine on, annaksin vastuseks arvatavasti sada või kakssada. Ta on väga kaunis, sest tuhanded peened kortsud paiknevad tema nahal nii tihedalt, et neid pole enam võimalik eristada. Tema sõnad on üksikud ning täpsed, hääl madal ning vaikne.

Hommikuti meeldib talle mind mõneks loomaks või linnuks muuta ning jahile saata, mainides lühidalt: “Too jänes!”

Jahedal hommikul gasellikarja järel sörkides mõtisklen tülpinult nõiast ja meie elust, põhjusest, miks ta mind jälle tiigriks või lõviks on muutnud. Kullina taevasse tõustes täidab mind aga piiritu vabadus, lendan kõike unustades senikaua, kuni mu oma tühi kõht mulle nõia ning kohustused meelde tuletab. Pärast saagiga naasmist, kuni veel loom või lind olen, käitub nõid minuga ebatavaliselt leebelt, paitades mind hellalt ning rääkides lugusid kaugetest aegadest, mida ma muul ajal kunagi ei kuule.

Kõige rohkem meeldib ta aga mulle kõledatel hommikutundidel, pärast metsikut ööd, kui ta mind silmi vidutades (ja arvatavasti kellegagi võrreldes) silmitseb ning oma pühapäeva võlujooki rüüpab. Tema ripsmete alt särab vastu kaalutlev ja karm pilk, mis minu omaga kohtudes justkui napisõnaliselt mainiks: “Sa oled hea.”

 

Karu naine

Mõnikord õhtuti palun oma karul lihtsate märkide abil koos minuga peegli ette astuda, ning me jäämegi seisma suure koopaseinale kinnitatud peegli ette, kahel pool põlemas hiiglaslikud mesilasvahast küünlad. Ma armastan neid ürgseid, metsikuid ja täiesti süütuid silmi, millega karu mu väikest ja õrna keha vaatab.

Ühe hooletu käpatõmbega võiks ta mind lõhki rebida, kuid tema puudutus on alati pehme ja õrn. Vahetevahel võib ta küll unustada, et küüned tuleb sisse tõmmata, kuid ta ei tee mulle kunagi viga. Isegi siis kui ma temaga mängides liiga isekaks muutun, ei tee ta muud kui toob kuuldavale lühikese urina . “Urr” ütleb ta.

Ja siis ma naeran oma helisevat naeru ja palun talt vabandust ja ta saab minust väga hästi aru ning naeratab vastu.